“Tänan Sind, Kristi, et aitasid meil luua valguse sellesse teadmatuse, hirmu, segaduse ja ärevuse tunnelisse, milles viibisime. Meie pere sai avatuse ja julguse omavahel tunnetest rääkida. Tänan sind praktiliste nõuannete eest aga eelkõige selle eest, et sa ei “sundinud” meid olema super-inimesed, vaid julgustasid meid lõpus siiski meie isa edasisest ravist loobuma, tõid meie teadvusesse õiguse otsustada valuravi kasuks ning julgustasid meid hospiitsi kasuks otsustama. Oma harjumuspärases kangelase ja ohverduste mustris ei oleks keegi meist isegi mitte osanud, veel vähem julgenud nendele alternatiividele mõelda.”