Ruum hingata
Ühel hetkel võid avastada, et Su lähedane vajab Sinu hoolt. See võib juhtuda ootamatult, näiteks trauma või äkilise haigestumise tõttu. Või hääbub tema toimetulekuvõime tasapisi, süvenevalt kas vananemise või tervise halvenemise tõttu.
See märkamine võib tekitada tunde, et pead kiiresti midagi ette võtma. Kuid millest alustada? Kuidas aru saada, milles Su lähedane päriselt abi vajab ja millega saab ta veel ise hakkama? Kuidas märgata kõiki vajadusi nii, et midagi ei jääks kahe silma vahele. Kuidas julgeda samal ajal hoida ka omaenda vaimset ja füüsilist tervist? Kuidas vältida nii ülehooldamist kui ka oluliste asjade märkamata jätmist?
Hooldus ei puuduta kunagi ainult ühte inimest – see puudutab tervet perekonda, suhteid, ajaplaneerimist, emotsioone ja tulevikutunnet. Ometi juhtub sageli, et üks inimene – tavaliselt see, kes on kõige lähemal või kellel “kipub olema kõige vähem aega vaielda” – võtab kogu hoolduskoormuse enda kanda. Vaikselt, justkui iseenesest. Mõnikord isegi ilma, et pere oleks seda päriselt läbi rääkinud.
“Ma saan hakkama,” ütleb ta alguses. Mõne aja pärast ei ütle enam midagi. Ta lihtsalt teeb. Ja ühel hetkel ei märka enam keegi, kui suur tema kohustuste hulk tegelikult on.
See ongi põhjus, miks on hooldusvajaduste läbirääkimine, kaardistamine ja planeerimine iga pere jaoks eluliselt oluline. See ei ole bürokraatia. See ei ole tabel. See on turvatunde loomine – hooldatavale, aga sama palju ka hooldajale.

