Elulõpu hoolduse puhul kipub esmane küsimus sageli olema: “Kui palju see maksab?” See on arusaadav ja inimlik küsimus – eriti siis, kui pere juba niigi seisab silmitsi suure emotsionaalse ja praktilise koormusega.
Ent hospiitsteenuse puhul on oluline mõista, et varakult teenusele tulemine ei ole lisakulu, vaid tegelikult oluline kokkuhoid – nii rahaliselt, vaimselt kui sotsiaalselt.
Aeg annab võimaluse leida rahu
Kui koostööd hospiitsmeeskonnaga alustatakse varakult, mitte alles siis, kui olukord on juba kriitiline, jääb nii surijal kui perel rohkem aega kohanemiseks, elulõpu teekonna ettevalmistamiseks, vaevuste ennetamiseks ja kogemuse mõtestamiseks.
Ühest küljest tuleneb ressursside kokkuhoid sellest, et kui elu lõppemist teadvustatakse varakult ja toetatud keskkonnas, saavad nii surija kui ka tema lähedased oma leina ja eelleina turvaliselt ning teadlikult läbi töötada.
Kui see protsess toimub rahulikult ja professionaalse toe abil, vähenevad elu lõpuga seonduda võiv füsioloogiline, psühholoogiline, sotsiaalne ja emotsionaalne kriisireaktsioonid ning nendega seotud vajadus kiirete, kurnavate või kulukate sekkumiste järele. Sageli ei ole põhjaliku ettevalmistamise korral vaja ööpäevaringset valvet ega kiirabi väljakutseid, sest pere teab, mida oodata ja kuidas reageerida.
Ennetamine on alati odavam kui reageerimine
Paljud füüsilised vaevused – näiteks hingeldus, rahutus, valu või vedelikupuudus – on varajase sekkumise korral ennetatavad või kergemini juhitavad.
Kui hospiitsi meeskond jõuab pereni juba siis, kui sümptomid alles kujunevad, saab koostada läbimõeldud hooldusplaani ning vähenevad hilisemad tüsistused ja kulud.
Professionaalne teenuseosutaja aitab hinnata, milliseid abivahendeid on vaja. Mõnikord on abiks elektriline voodi. Võibolla on vaja lingtõstukit. Lamatiste tekke riski aitab vähendada vastav madrats ning teadmised ennetavast hooldusest. Sageli on vaja juhiseid ja õpetust, kuidas korraldada pesemisvõimalused ning vahetada mähkmeid. Seda kõik selleks, et kodune hooldus oleks turvaline nii hooldajale kui surijale.
Õigete abivahendite õigesti kasutamine tähendab väiksemat füüsilist koormust, vähem vigastusi, väiksemat ajakulu ja suuremat rahuolu.
Emotsionaalsed ressursid
Hospiitsteenuse varajane kaasamine annab perele võimaluse õppida, kuidas rääkida surmast, hirmust ja lahtilaskmisest.
Need vestlused võivad tunduda rasked, kuid need vähendavad psühholoogilise trauma riski pärast surma.
Lähedased, kes on saanud teadlikult osaleda surija eest hoolitsemises, mõistavad paremini, mis juhtus ja miks. Seetõttu on neil väiksem tõenäosus kogeda komplitseeritud leina, süütunnet või isegi posttraumaatilist stressihäiret (PTSD).
See omakorda tähendab, et inimesed naasevad tööellu ja igapäevaellu kiiremini, säilitades oma vaimse tervise ja töövõime.
Vähem paanikat, rohkem turvatunnet
Hospiitsteenuse üks suurimaid nähtamatuid väärtusi on turvatunde loomine.
Kui lähedased teavad, et neil on ööpäevaringselt võimalik saada professionaalset tuge kasvõi telefoni teel, väheneb hirm surmaga seotud sümptomite ja protsesside ees. Kiirabi kutsutakse harvem, sest inimesed tunnevad end pädevana ja toetatuna.
Ning mis peamine – surija saab rahuliku ja väärika elulõpu. Kodus, oma inimestega, tuttavas keskkonnas.
Kokkuvõtteks: varajane tugi on parim investeering
Vajadustele vastavalt planeeritud kodune hospiitsteenus ei ole ööpäevaringne meeskonnaliikmete kohalolu, vaid pereliikmete või lähedaste toetamine surijale elutee viimase peatüki väärikasja teadliku raami loomine.
Varajane teenusele tulemine on investeering, mis säästab hilisemaid ressursse – nii majanduslikus, emotsionaalses kui inimlikus mõttes.
Koduhospiitsi meeskonna kompleksne teenus annab võimaluse, et elu lõpp ei kujuneks kriisiks, vaid see oleks aeg kohaloluga koosolemiseks, leppimiseks, rääkimiseks, lahtilaskmiseks ja rahulikuks lahkumiseks.
