Klientide tagasiside
Meie kliendid on meile kirjutanud nii:
„Julgustati mind kui lähedast abivahendeid kasutama. Anti nõu, kuidas masseerida ja rohkem välja minna. Väga hästi juhendati ja anti edasi ametialaseid oskusi ja kaasati mind kui lähedast. See juhendamine oli julgustav ja hooliv ning mitte üldse pealetükkiv. Leinanõustamine Koduhospiitsi poolt oli väga asjakohane, mina ei teadnudki, et see on olemas. See oli väga vajalik ja oluline, et säilitada terve mõistus. Kõik asjaajamised olid sujuvad, mina jäin väga rahule.“
“Tahan teie meeskonda väga tänada, et kaitseinglitena te mulle ja meie perele sellel viimasel kuul appi tulite! Juhuslikku ei ole siin ilmselgelt mitte midagi. Kogu oma arengu protsessis olime jõudnud sellele tasemele, et /…/ lahkumisest saaks üks lõpmatult suur ja lõppkokkuvõttes imeline õppetund.
Tänan Sind /…/, et aitasid meie esimesel vestlusel luua valguse sellesse teadmatuse, hirmu, segaduse ja ärevuse tunnelisse, milles viibisime. Tänan sind selle zoomi vestluse eest, mis tõi meie peresse avatuse ja julguse omavahel tunnetest rääkida. Tänan sind praktiliste nõuannete eest aga eelkõige tänan sind selle eest, et sa ei “sundinud” meid olema super-inimesed, vaid julgustasid meid lõpus siiski /…/ edasisest ravist loobuma, tõid meie teadvusesse õiguse otsustada valuravi kasuks ning julgustasid meid hospiitsi kasuks otsustama. Oma harjumuspärases kangelase ja ohverduste mustris ei oleks keegi meist isegi mitte osanud, veel vähem julgenud nendele alternatiividele mõelda. Tänan sind, et kiitsid meid, sest me ise oleme kogu aeg arvanud, et ikka oleme teinud liiga vähe, ikka saaks midagi enamat teha. Ma usun, et selline toetus ei aidanud mitte ainult meid, vaid aitasid ka /…/, sest mingil hetkel suutsime me ilmselt kõik lahti lasta ning meeleheitlikust klammerdumisest loobuda.
Tänan teid, et te julgustasite mind (ja mina sain läbi teie julgustada teisi pereliikmeid) nägema selles lahkumises midagi ilusat. Midagi, mis on meile kõikidele pigem kingituseks; viimse hetkeni lootma, et lahkumise hetk saab olema ilus. Ja nii ka läks. Küll aga oli vahepeal palju hetki, mis olid väga valusad, koledad, hirmutavad, justkui lõputult kestvad. Kõige imelisem on see, et selle kolme nädala jooksul said kõik olulised inimesed /…/ juures ära käia ning enamusega sai ta ka selgel meelel hüvasti jätta.
Tänan teid, kes te teete nii tänuväärset tööd! Sügav kummardus teie eest!
Rohkem ei oska midagi sõnadesse panna. Ilmatu hulk tundeid, taipamisi, selginemisi on hinges ja südames.”